Andres Aule luuleblogi

TÄISMINEVIK on ootel,
on tema tulevik pluskvamperfektis
ja seintel koorub hääletult tapeet.
See kõik on möödas,
sama ootamatult, kui see aastate eest tekkis,
ja meest, kes eksis, pole enam.
On vaid eksinud poeet.

Niisama hääletult saab lähedusest kaugus,
ei ole mõtet küsida, kes annab selleks loa.
Kes keerab endalegi aimamatult võtit mustas augus.
Kes võtab lõpuks kelle kõrval seljast valitud kostüümi.
Kes võtab lõpuks seljast sinna hellalt löödud noa.

[…] sellise geograafilise asukohaga väikeriigile nagu Eesti on sumbunud ning avarat ja edasiviivat pilti mitte nägev debatt hukatuslik. Selle käigus muutume me veelgi rohkem provintsiks […] (Poliitika.guru)

KUS KAPITAAL KUTSUB JA HUIKAB

Mu kodukoht on Kosmopol
ja aadress seal, kus väärtuste ja hyve symbioos
ei upu tagurluse soos,
ei mingi näidislinnuvabariik
kui mylgastunud rabatiik,
kus pole suure plaani mõistmist ega värsket õhku
ja võsas kirvega on vaja rada lõhku.

On mõeldud teenindama zentrumit provints,
sest keskuses on mootor, aju, syda, intellektuaalne baas
ja perifeerias kõigest väljalasketoru, tagument, heal juhul kints,
pelk pertseptsiooni primitiivne faas.

Lööb syda suurlinna, Euroopa
yhes taktis kapitaali hooga
fontäänina, kust purskub elamise taid.
Linn-kurtisaan,
las meelalt silitab mu tald su uulitsaid,
kirg siseneda sinusse las flirdib su metrooga.
Ma umbuvasse itta jätan ahelad ja koopa,
sest Läänes varj’emängu asemel on peegelklaas,
kristalselt näha vabanenud silmale on sihte kõrgemaid
ning ainuõiged suund ja plaan.
Ma janun yhtida ja yhineda selle vooga!

KEELD JA KIRJANDUS

Seismiline seismine
ja põgus põlgus
kirjad sõgelite külast

punased panused
indulgentside virnal
väärtegude välimääraja

Sõnavabaduse väljak
ulmaütlevas käändes

MA EILE NÄGIN EESTIMAAD
ja leidsin õnne lätte:
osta kohta kus sa saad
tee leping võtmed kätte
võimalusel soodsamalt
kui leiad õige sätte

maast laeni aknad muidugi
et vaadata maailma
ja avar vaade väljale
kus lausa paitab silma
suur uhke naabrite terrass
kes hooletu jääb ilma

on talvel ootel soojad maad
kui istud lennukisse
ja kokkuhoitud raha
lisad õnne valemisse

nüüd otsi kohta kus sa saad
ja lükka teine sisse

EESTLANE ANDESTAB
topeltstandardid
riigifirma riskiinvesteeringud Utah’ osariigis
eratalu arendamise avaliku eelarve rahaga
osalemise märtsiküüditamise operatiivgrupis
omaaegse teenistuse KGBs
annetuste sihtotstarbetu kasutamise
võimu külge kinnistunud toiduahelad
sõpradele-tuttavatele kingitud riigihanked ja
eelarveraha
Riigikogu hoonest tehtud rahaülekanded
mille eest ülekande tegija ei vastuta
omade puhtakspesemise
Vene miljardite pesemise läbi Eesti Skandinaavia pankade
mille eest vastutav minister ei vastuta
maksuraha kinkimise Skandinaavia pankadele
parlamendi allutamise valitsusele
Brüsseli määruste vastu vaidlemata vastuvõtmise ja täitmise
eelarve täitmise
järjest madalamaks jääva riigimetsa lauslageraiega ja
järjest kõrgemaks kasvava maksupoliitikaga
tööturu konkurentsivõime ja
tööjõukulude optimeerimise võõrtöötajate abiga
Euroopa suurima majanduslanguse
koos ametnike iga-aastase palgakasvuga
Euroopa kõrgeima inflatsiooni
Euroopa suurima hinnatõusu
Riigikohtu poliitilised otsused

aga räuskamist ja parketikõlbmatust
mitte iialgi

А мне приснилось — миром правит мечта,
И над этим прекрасно горит звезда …
Я проснулся и понял: беда.

(Viktor Tsoi, «Красно-жёлтые дни»)

OLEME ÜKSI ja lahti
kuid keegi ei tule

või kui tuleb
siis selleks
et sulgeda uks

ja ta suleb

oleme lõplikult muutumas
osaks looklevast kindla suunaga joonest
võõrdumas diskomfordist
võõrdumas revolutsioonest

peaaegu enam ei sirvi
aeg-ajalt sõprade teoseid
peaaegu enam ei aima
aja sees sõnu ja seoseid

peaaegu enam ei märka
metsade taga puid
kuni neid metsi enam ei ole
ega ka valikuid

ELU PÄRAST ELU

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Selle nimel näen kõvasti vaeva.
Annan kõigepealt sõrme,
siis käe.

KÜSIMUS

Saab kõigest kõrini, ka rahast.
Ka võimust, nautimisest, heast ja pahast.
Saab kõigest möödasõitva auto aknal minu peegeldus.
Saab kõigest – aga veel ei ole saanud. Ja viimasena seisab – küsimus.

Lööme seljad kokku ja kõnnime, vikerkaarelipud üll, nii otseselt kui metafoorselt koos sellise ühiskonna poole, kus ükskõik mis soost (ka mittebinaarsed) inimesed saavad üksteist armastada ... (Sveta Grigorjeva, «Miks peaks iga hetero minema Pride’ile?», Postimees)

KUI MINNA HULGAKESI tänavale marssima
ja hüüda üksteistarmastavalt «Heterojam slava!»,
võib siiski arvata, et vallanduks aplaava.

KAS TÕESTI VASTUVOOLU?

Teile müüakse otsekui värsket mässu,
seda arvate olevat ostnud,
kuid letil on 200+ aastat kostnud
«Vabadus, võrdsus ja vendlus!»,

õigus nõustuda, olla noor ja vapper ressurss,
happy-end’lus.
Õigus vaos hoida vaenu ja vaenata vaenlast.

Ühesõnaga, teil on õigus, kindel kurss
ja targaks-pean-endlus.

ON HAPRAS TASAKAALUS KÕIK
nii makro- kui ka mikrosfääris

– kui lööbki korgi pealt,
ei ole keegi süüdi, ammugi ei vastuta, sest ammu kääris –,

kuid peagu kõigil täiesti ükskõik,
kas teed karjääri
või ehk hoopis lõpetad karjääris.

Ja tänav, kus sa elad, ideaalis olema peaks
Kohaneja põik.
Ent ometi ei ole omapäi
sa ses afääris.

Võib mõnes funktsionääris
vahel tõusta hooliv huvi,
kas sinu enda töö eest saadud palk
sind tabab pangas
või kuvääris.

KOHUTAV EBAVÕRDSUS

Ükski täisarv ei ole teisega võrdne.

PROGRAMM

Kui vaatan sallijate koolitatud raevu
ne vastu kes ei kõlba tallama parketti
ei ole näha mõistmist küll võib täheldada vaevu
me elu mudelina teadvusesse vormitavat elutut maketti

on valgust sellistki mis valgust kardab ise
ja enda mõtteid heidab vastasele ette
viseerib justkui võrdsust vendlust
läbi vihklemise
see valgus seirab sind

kui vaatad vastu
vaatad nagu sogasesse vette

Väga kahju oleks meil välja astuda … (Kollektiiv)

JE SUIS PAS CHARLIE
je suis un arbre

ainult endana seisan
tüvi pidevalt muutumas juurteks

nii saab me kõigi kõrgusest
madalus
sügavus
teadmatus

millel küsivalt edasi
laotuvad oksad

KUMMAL POOL?

On tahte rada tähenduse-äärne
ja igiliikuv ihaluste ase
ning nende külge klammerduda naeruväärne
aeg-ajalt aimamegi
      lahti ent ei lase

me pilk mis piidleb sinnapoole piiri
on kantud kartusest et vaibub värin hinges
ja jääme ilma
      keset pimeduse kiiri
nii vaikselt voolab saatan vereringes

ME SÜNNIME taustsüsteemi

ma justkui otsustaks ise
(on valida A, A või A)

see maa mis mind kannab
läbi valitud olemise
pole kunagi minu maa

JA IKKA VEEL ON ÖÖ, mis sest, et küünlavalgel.
Mind äratas üks vari minevikust, vaade ajaloole.
Ja kuigi ta on seljaga me kõigi poole,
mu näkku lahvatab jää hingus Juhan Smuuli tagapalgel.

ME VALISIME elu eituses
me silm on sulgudes
me mäng on peituses
me meelerahu kaotuses
ja mitte leituses

me oskus unustada
peegelsile
oma treituses

KOERA HAUAL

Koht kuhu koer on maetud
on poliitiliselt laetud

kes iganes seal söandab seisma jääda
kõneleda
võtta malga
või ehk tõsta jalga

valatakse üle ja saab kaetud

PÕHJA?

On teha palju,
aga mida?
Reforme igiaplalt ootab
meie rahvas, riigikorraldus ja -kord.

Vist paljude jaoks piinlik, aga ilmselt tõsi:
Eesti nimesse on sisse kirjutatud ida,
kuid õnneks, nagu ütleb laulgi,
või siis «rahvusliku» lennufirma nimi,
suund on Nord.

Kriitikute hinnangul on Harris fotol liialt inimlik ja valge. (Postimees, 2021)

Vabandamiste laine jätkub. (Kroonika)

RASSIDÜSFOORIA

On valge liiga must
ja must on liialt valge
ja täis sotsiaalset tähendust
see, mida keegi paneb palge.

Kes vahele jääb meedias,
näol sütt või saapaviksi,
on jamas hullemas
kui filmis, mida tähistaks kolm X‑i.

Ei pese puhtaks pisaradki
eksinud artisti,
kes avalikult palub andestust
ja kannab oma koloniaalset süüd
kui kaelas kuldset risti.

Kuigi eestlased ise ei vallutanud endale asumaid, näeme «Erinevuste esteetikal», kuidas eesti päritolu inimesed osalesid siiski teiste riikide koloniaalsetes projektides. (Aro Velmet, ERR, 2021)

«Valged elud loevad!» Sõnum Kanye Westi särgil põhjustas kirgede tormi (Katrin Hein, Postimees, 2022)

Lausel «It’s OK to be White» on USA parempoolsetes ringkondades oma «trolliv» ajalugu ja mõjukas juudi organisatsioon The Anti-Defamation League on selle liigitanud vihakõneks. (Postimees, 2023)

VALGED ELUD EI LOE
ainult nii saab jääda korrektseks
nende elude teemal

küllap nad ongi süüdi
needki kes olid eemal
needki kes polnud sündinud

olid ju neilgi vanemad
vanavanemad
esivanemad

ülekohut ikka ei peida
ühestki maailmajaost

meil pole õigust vaadata kõrvalt
meil tuleb otsida
meil tuleb leida
eestlaste jalajälgi Musta Mandri kakaost
soomlaste omi orjalaevade tõrvalt

SAJAD JA SAJAD
tänavad uued

välja ei ole teed
mida sa teed?

kui rongid
keda rööbastee viib jaamast
me läheme
ent pole pääsu aru saamast
me saame valida
vaid vahel rööbasteid

ja nendel tänavatel suveõhtuti
saab inimesi jalutama pärast meid

Tsensuuri ei ole. (Eesti põhiseadus, § 45)

EESTI KEEL ON HAMMASTE TAGA
vaatame vaikides saateid
ekraanidelt
palju on neid kes ei jaga
akendest nähtuvaid vaateid

mees rebib tunnelis kuulutust maha
palju on norme mis vajavad kaitset
nii palju labasust
taktitut maitset
lihtsalt ei taha

sein on avalik
silm tahab puhata
sinna ei sobi
carmina non grata

mees rebib plakatit maha
kuid enese sisse ei vaata

Objektiivselt, faktidele tuginedes, ei ole Eesti inimesed kunagi nii hästi elanud kui praegu. (Taavi Rõivas)

[…] me pole kunagi elanud nii hästi kui praegu (Heinz Valk)

Samas on tõsi, et nii hästi kui praegu pole eestlased kunagi varem elanud (Irja Lutsar)

Eesti rahvas pole kunagi elanud nii hästi kui praegu. (Mari Lill, kümned ja sajad teised)

SAMA HÄSTI KUI PRAEGU

Kui Vene ajal oleks olnud sama hea,
me poleks oma riiki soovinudki tagasi,
vaid maiustand sovhoosi sahvris (veelgi rohkem) seepi.
Ja pärast istund metsarahade eest omandatud linnajeepi?

Meid ehtimas viisnurkadega kaunistatud valjad,
keskvõimu korraldusi täites
olnud oleksime võluvalt vasaljad.

Ja nagu tänagi, moes olnuks tagumikud,
keelierutavalt paljad.

I don’t think anybody has the right to tell Estonian people what words they should use or not. (Jaan Kaplinski, «Goodbye my Estonian», 2010)

Tasapisi, aga vääramatult on paljudel tekkinud tunne, et ainuüksi ÕS‑is on õige keel, kaasa arvatud õiged tähendused. (Eesti Keele Instituudi teadlased Margit Langemets ja Ene Vainik, 2022)

SELLE MAA KEEL EI VÕI

Rohkem kui kolmkümmend aastat
on mind keeletoimetatud
olen olnud ka ise toimetaja
tean millest räägin

keeletoimetaja paranduste arv leheküljel
on konstantne
seda ei väära
tema kutseoskuste tase
sõjaolukord terroriaktid looduskatastroofid
ega autori veatu eesti keel

(kui tekstis keeleprobleeme pole
võtab keeletoimetaja käsile
autori kujundid ja mõtted)

autori tahet murdes
– muidugi vaid parimate kavatsustega
ÕS kui eksortsisti evangeelium
laua- või ekraaninurgas lahti –
faktivigu ta harilikult ei puutu
kuid oskab neid juurde luua
ja lause algset tähendust muuta
mängleva professionaalse asjatundliku kergusega.

See võib tunduda naljakas,
teaduslikult põhjendatud
või ebaoluline tähtsusetu (Las spetsialist teeb oma tööd!)
või minu suvaline meelevaldne virin,
aga ei ole.

Te küll ei usu,
aga pikas vaates
on see standardiseeritud pseudokeelepuhtus võltskeelepuhtus
ja üheülbastamine
ilmselt üks suuremaid ohtusid eesti keelele
pärast venestamist ja inglistumist inglispärastumist.

Mees ülbitseb. (Facebookis, 2020)

Head aega, onu Heinod! (Eesti Päevalehe juhtkiri, 2020)

Jube pisendamine ja silumine. (Facebookis, 2023)

ÄRA PISENDA!

Me sulle asju ilmaasjata ei sisenda.
Seepärast võta kuulda, ära pisenda.

Sa märkad onu Heinot
ja su hing ei kisenda?
Ta võigast olemust sa ära pisenda!

Ja sind ei häiri see, kui isend B‑d
ei häiri see, et kallistavat meest ei mõistnud hukka isend A?
Ta mõtteroima ära pisenda.

Jõud valguse,
te andke meie MTÜ‑le sobiv sisend ja
keel väljas suust,
mustvalget pilti maalides
me kommunikatsioonispetsialistid ületavad ise’nda.

Ja sina ära pisenda.

EESTI

Põhja ja ida ristumispunktis
kusagil kõrgemal
ühelt aknalt peegeldub päike
päev on endiselt hall
kuid nõnda hetkeks saab läike
millest peab jätkuma
kauaks

POLIITIK

Erakonnad krooksuvad ja koevad koalitsioone,
kuid kui Riigikogus oledki neist ühe liige,
kitsam ring on tõmmanud su jalge ette joone.
Leiad end kesk alistumist, kauplemist, intriige.

Kui ministriks saad, sind tabab kantslerite voodoo:
kapis neilgi on skelette, aga sahtlis nukud.
Kuuletu, või kartma pead, et kui sa korraks tukud,
ärgates on midagi sul valesti või puudu.

Kuigi presidendina küll šampustel ja veintel
lasta võid hea maitsta ja palk täidab rahakotti,
väsimatult rippuma pead asutuste seintel,
nii et lõpuks endalegi meenutad maskotti.

Usud siiski, et sa juhid kindla käega riiki,*
andes endast parimat ja võttes kuulsust, raha,
vankumatult trotsiskledes Peteri printsiipi,
kuni meedia havi käsul on su kandnud maha.

^{* Nagu džiipi!}

Erakond on eraõiguslik juriidiline isik. (Erakonnaseadus, § 1 lõige 2)

OTSUSTUSMEHHANISM

Kond on era-, aga ajab riigiasja.
Enamuse soove trotsides.
Mõne aasta jooksul kord saab oma hääle
ära anda rahvamass, ja
lõpuks otsustavad kes?

Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud. (Väärtsiteeritud Autor)

Proportsionaalselt on Eestis kultuuri lademetes – tuhat väljapanekut, lavastust, kontserti jne. […] Need ei anna maailmatajule mingit lisa või täiendavat mõõdet, see on kellegi jaoks lihtsalt töö. (Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapov, 2023)

LUGEJA SURM

Kirjanikud
kirjastused
trükikojad
poed
loomeliidud
kriitikute kiidud
loomemajandus ja loomemaja
loometoetus kulkast kui on vaja
loomepalk ja loomepalang
loomingulaviin

õnnis tunne on momendil
ainult lugejat ei ole siin

ME BARELJEEFNE AJALUGU ELAB

Ma arvan, oma rahva nimel rääkis Under
mureliku suuga.
Kuid idatuisus tõusnud tuulelipuna
üks autor ajakirjas Pilt ja Sõna
vastas muuga,

end võitjaks pidades
– ja oma hordi «Võitjate Armeeks» –,
ent olles ise jäänud kodumaata.
Niisamuti kui nemad,
keda temal aasta varem
oli ilmselt au siit teele saata.

Peaaegu vaikinud
on meie bareljeefne ajalugu sellest,
kuid ta elab.
Teda kohata võib seinal
Kullassepa ristis
või viirastumas
kirjanike liidu listis.

SUPEREGO

Ma oma tekstidega kedagi ei teeni,
ei valguse, ei pimeduse jõude ega raha,

kuid superego volitatud esindajad siiski öelnud on,
et ‹ära tee nii.
Sa peaksid jätma oma maitsetused maha›.

Hea küll, ma mõtlen sellele.
Kuid enne tahtsin selgust:
mind hakkas huvitama,
kes on superego.

Tõtt-öelda arvasin, et ta on eesti mees,
kõrgharitud ja vanemas keskeas,
kes näitab üles pelgust
kõige äkilise vastu, väldib jama-
sid ja omal ajal valis Mõõdukaid.

Kuid olin eksiteel:
tööleping selle härraga on läbi.
Ta püüdis suhteid hoida kuidas vaid
ja enda meelest lähtuda vaid õigest,
aga sellest polnud abi.

Nüüd tema kohal töötab naine, noorepoolne,
veic tätoveeritud
ja väga teadlik kõigest
– samal ajal kuidagi frivoolne –,
kes vahel ropendab ja võtab taskust veibi
ning, olles heitnud mulle kiire pilgu,
svaibib vasakule:
‹Puhka jalga, baby.›

PANDORA ÖÖPOTT

Euroopa usk lööb laua peale sõnajõu
mis arvatakse võitvat sõjanõu

kuid sõjanõu seest valgub üle ääre
kõiksugu pätte
vange
ajupestud revolutsionääre
hävingut ja laga

mis tahab võtta võimust
kuhu ka ei läheks

siin puhtverbaalsest pauerist jääb väheks

see nõu on loitsukindel tünn
kus passib Peemot
see nõu on avatud
Pandora ööpott
meie akna taga

kui see jääb sinna
tuleb arvestada halvimaga

HITLER ON ELUS ja müüb meile naftat.
Ühise kodu õuel on saba,
igaüks oma kanistriga.
Takistada kui keegi tahakski,
protsess meenutab Kafkat.

Hind ja sõna on vabad.

Kolmanda riigi helgemad hetked
ooperiteatri laes,
haakristid Kaitseväe kalmistul,
svastikad Maarjamäe paes
kannavad kõrget kunstilist taset –
rikkuda seda ja ausat nostalgiat
spetsialist aus ei lase.

Hitler on elus
ja annab gaasi.
Pidureid pole vaja.

Vihm sajab väljaspool aknaklaasi,
äike lööb väljaspool maja.

Kaunis Euroopa kodus
rahu peab olema alles.

Rahu on über alles.

Polnuks pime näha võinuks teda igal ööl (Villu Tamme, «Monument»)

EESTI PARIM MODERNISTLIK RAJATIS

Meil tasuks jõulisemalt ümber mõtestada Maarjamäe,
kus kunagise memoriaali kallal lõkendavad kired,
kus «igavene» tuli küllap kõrvetaski käe,
kuid kunstist nõretavad ka kõik sadevetenired.

Ars longa, vita brevis est – ei sobi sinna võhikute suvand:
sest see on kõrgkultuur ja mitte mõni primitiivne koomiks.
Ei vandalismile! Me alalhoidlik eesti rahvuskuvand
ei tohi muutuda Prokrustese kondoomiks.

Peab seisma edasi me uhkus, esinduslik taies
ning minevikku pagenduma ideoloogiline viha.
Las kirg nüüd materialiseerub ärajäävas sambaraies,
uus nimi – Ihamu – las tähistab me vabaduseiha!

VIISNURGAGA MAJA

Kommunismi kellatornis
libaklassitsistlikus ja mornis
istub lind

ta vaatab mind
ja sind

rahutuvi ilmel

ja siis kraaksub
avamata suud ta

olnut te ei saa
– kuid olevat saab – muuta

Sellega tõendatakse, et [käesoleva tunnistuse saaja] on tunnistatud Eesti Vabariigi kodanikuks Eesti–Vene rahulepingu art. IV põhjal (Kümnetele tuhandetele optantidele aastatel 1920–22 välja antud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse tekst)

Vabariigi valitsus ei tee põhimõttelikult oma kodanikkudele takistusi väljamaal viibimiseks (Välisminister Ants Piibu vastus optantide küsimusele, kas nad peavad tulema Eestisse, 1921)

Rahulepingu järele loeb Siseministeerium Venemaal ärasõitmata jäänud optandid Eesti kodakondsuses olevateks (Siseminister Karl Einbund, 1922)

Opteerujatele välja antud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusel [ei olnud] ühemõttelist viidet, et selle omanik on juba käsitatav Eesti kodanikuna (Riigikohtu eitav otsus, 2018)

AJALOOS ON ASJU
mis ei meeldi mõnele

parem on
kui meie neist ei kõnele

ja on asju
mis ei meeldi paljudele
või siis kellelegi

parem on
kui sellest vaikime
kes tegi
mida tegi

kui see vaikus katkebki
on pliiats meie kätes
meie jõud on tõlgenduses
narratiivis
sättes

aga parem lähme välja
vabas õhus vaatame
kui naaseb Lembitu
või mängib Matvere
akordionit või Otsa

vaatame
kuid siiski vaatamata ajaloole otsa

MAAILM MÄLETAB

Kuidas on meieni jõudnud me minevik
maapõues veepõues
keeles ja DNAs

meie põues
me veres

jäljed meie ees maas

kuidas on meieni jõudnud
elu imepeen heie

kuidas on meieni jõudnud
minevik mis pole meie

WIIRALT ISE MUUDAKS KINDLASTI

Surnud autor,
elav lugeja
ja pimeduse kohal kõrguv
tuba musta laega
nagu mineviku etteheide
kõnetamas tummalt meie aega.

Aeg ei vasta,
kuid on temas
kokku tulnud kvoorum.

Mis või kes on päevakorras täna?
Eefraim Pikksukk?
Või Rex Iudaeorum?

EUROOPA VABASTAMINE

«Tervist, härra Sullivan!
Kus on teie mullivan?»
küsis sisenedes
nooremseersant Hull-Ivan.

CO₂ hind on taas tõusuteel (ERR)

Möödunud aasta detsembris tabas meid uudis, et Euroopa Liidu tasemel on kokku lepitud järjekordses kliimapaketis, mis puudutab iga inimese rahakotti. (Minister Kristjan Järvan)

EMISSIOONID LAES

Ma olen Tallinnast
ja maksan CO₂ eest,
kuis jaksan – iseenda eest,
ja rohkem veel kui kahe eest.

Jääb väheks raha,
pestuks saan ka vihma-, lume-, raheveest
ja keeran kütte maha
(kas siis murrab külm või jahe meest!)

Üks aga küll ei anna asu –
kui doktorile opiruum hügieenitu –,
ja nimelt:
kuhu läheb makstud kvooditasu?
Quo vadis, kallilt teenitu?

Ei ole kahtlust selles,
et me peame päästma maailma,
mis vajab päästmist
soojenedes, nagu ka ilma,
kuid küsimus jääb huulile
ja ikka veel ei lahene.

Kas nõnda makstes oleme
nüüd rohkem kaitstud paha eest?

Kas lahendust ei tuleks leida paremat
ehk kogu karauulile?

Sest kliima – nii nad väidavad – ei jahene.
Ka selle raha eest.

Tsensuuri ei ole. (Eesti põhiseadus, § 45)

«STIILI POOLEST SOBIMATUD» TEOSED
jäävad välja ka tsensuurita.
Kas sel teemaga on vahest mingid seosed,
seda Eestis üldiselt ei uurita.

Väljaandel eraõiguslikul
vabadus on, ja on privileegid.
Õigus õige teema valida on ju ka kirjanikul.
Õige hõlma meil ei hakka keegi.

ANTIBARBARUSLISELT

Mu lipun puudub teravnurkne ollus,
ei sirp, ei haamer ähvarda teid sääl,
ei punaroos, ei roosten tank platformi pääl,
ja lipukirjan pole roosa lollus.

Ent saavad sõna minu ruminatsioonen
need, kelt on tegelikult võetud hääl.
Kui võtja vabadust näeb punajoonen,
ta kyllap vabadust näeb siis ka prygimäel.

Fašism on igal pool tõusuteel (Sveta Grigorjeva)

Katri Raik: eesti keelt rääkiva inimese sõimamine fašistiks on Narvas pea igapäevane (Postimees)

MÕISTA,
mis see on:

Alguses on F ja lõpus M,
aga lõppu tegelikult pole:
tõuseb üha uuesti ta igal pool
ja kestab üle aja.
No ei ole lõppu lool.

Niisiis, jälle võitlusesse, sõbrad, aga с кем?

Temast jagusaamiseks
on rahvas-lohetapjat vaja!

EESTI JA EUROOPALIKUD VÄÄRTUSED

Tahame, tahame, miks me ei taha,
kui antakse lootust ja raha.

Mees ülbitseb. (Naised, 2020)

Kas võiks nüüd ükskord hüsteeritsemise lõpetada, härrased keskealised meesterahvad? (Keskealine eesti naiskirjanik, 2020)

Vannitoas torkas pähe. Läheb labaseks kätte? Ei lähe?:

KUI OLED MEES keskealine
sa mitmevealine
nüüd vaatama pead ette
veel rohkem selja taha
ja samal ajal lööma silmad maha

su austajad on minevik
nüüd oluliselt rohkem
on neid kes enda väitel on su ohvrid
ja neid kes nagu taksod peatuses on valvel
kui moraalisohvrid

et triumfeerida saaks hea on tarvis paha
kelt nõuda vabandusi kahetsust või raha
ja kui ei saa
siis võtta kiilava peanaha
(su õllekõhtu keegi vaid ei taha)

su parim enne on nüüd halvim kuni
ja paraku see pole ainult uni

Świetnie! (Tundmatuks jääda soovinud poolakas)

LEND POOLA

On vahel nii,
et jutt ei voola,

sest Sven on sõnakehv ja morn.

Siis mõte hea on võtta nagist tiivad.
Just täna öösel lendame me Poola.

Ma lendan keskel,
minust paremal on õde.
(Ma kardan, sealtpoolt miskit head ei tule.)

Ja Sven jääb vasakule.
Wrocław otse alla.

Ma lennu pealt teen hõlmad valla.
Ja kerge surin kehas paneb tundma,

justnagu nüüd ei näekski und ma,
vaid täitsa ilmsi selgub see,

et unustasin (meelega)
ma panna kombinee.

Saame lõpuks lahti sellest rukkilillepurusest rahvusromantikast! (Helen Sildna)

JUTUMÄRGID KA

Vist saamegi.

«Euroopa väärtused» on jõudsalt virdav, vulav,
dünaamiline paradigma,
mis kaitseb kurja eest ja eal ei purune,
kuid nendega ei sobi hästi kokku
põrand rukkilillepurune,
mistõttu pühkigem ja harjakem
ning enda progressiivsust ärgem varjakem.

Et taas ei tekiks rukkilillepuru,
las meie aias kasvab hoopis kapsas (soovitavalt Brüsseli)
või madal muru.

On Eestis niisiis korras,
aga kodanikku valvsat, hoolast
ei jäta külmaks teated ärevad nii Ungarist kui Poolast,
kus parlamendi enamus on kaaperdanud riigi,
sel viisil õõnestades õiget demokraatiat,
mis on habras niigi.

Seal kodanikkond võimule on valinud
– kurb küll, kuid – tagurlikke jõude,
ja mis veel hullem: demokraatlikult,
ent õnneks väärtusühiskonna spetsialistid
Brüsselis ja Luxembourgiski ei istu jõude.

Nad teavad: vaenlane ei maga,
on salakaval ja ka ohtlik, aga
kui poolakad ja madjarid on valinudki valet,
on vaja teistele Euroopa rahvastele paljastada nende palet:
ei austa õigeid väärtusi ja ihalevad rahvusriiki –
seepärast tuleb kujutada neid kui perifeerset konnatiiki, kelle moodi
rahvas korralik ei olla taha.

Kui see ei toimi, võtta õigused ja raha.

On mõne meelest Eestigi vaid väike natsiriik
ja Poola suur,
kuid kurja juur
on vale mõttesuund.

Seepärast,
kui Süsteemi lagundad või rikud,
tee seda õige sildi all,
poliitkorrektselt.

Ja hoia vaka all motiivid rahvuslikud.

VALGUSE JÕUD

Mu vend, su üle valvas demokraatia,
kuid täna rohkem valvab miski muu,
ja nimelt sisehääle salamine sosin:
‹Meil tuleb olla valgusele truu!›

Ja seda valgub igast praost ja pilust.
Ent mis on valgus? Kõik on suhteline.
Kas see, kui veenvalt seinal maalitud on kolle?
Või hääl, mis suunab: ‹Mine! Ära mine!›?

On valgus seal, kus vaikselt toimetavad
ta jõud. Ka siis, kui sina neid ei näe.
Kuid see ei vabasta sind nende sosinatest,
mis sinu usust omandavad väe.

Don’t force it. Detox! (Tundmatu autor)

. . . нужна доза . . . (мц горемыка)

Kuhu kadus kantsler Priske? (Postimees)

MAHA TOKSILINE SHOKOLAAD!

Hinge kaudu kes sa kannad raudu
usud et nüüd lõpuks oled vaba
maailm lahti näib
      täis kaetud laudu
aga talle maitseb enda saba

ja ta on su ümber nagu tara
aedikul kus laual valge lina
pilk menüüsse
      hõisata on vara
lunch is free kuid õhtul maksad sina

teadus erinevalt religioonist
uskujale lunastust ei paku
ainult tõde
    kui mustvalget joonist
tahvlis mil on tühjaks saamas aku

kurss on täpne
      keerdub ümber piha
kahtlemises tuleb näha ohtu
kes ei nõustu õhutab ju viha
kuid siinilmas pakub teadus rohtu

nende vastu kelle toksimine
sisseseatud suundasid ei soosi
kõige vastu mis on toksiline
vastumürki annab priske doosi

Viivi ütles ka, et tema ei saa alla kirjutada teise inimese kirjutatud sõnadele. (Sirje Kiin, Eesti Ekspress, 25.11.2015)

See pole koht, kus silmi pühkida (Kristiina Ehin)

BIEN-PENSANTS

Needus rõhub
massid tänavale
võitlus lõhub
lõpuks kogu vale

Mäol või Mõigus
see ei ole nali
meil on õigus
vahendeid ei vali

me ei vali
kommunikatsiooni
kapitali
aega kohta tooni

ouais madame – me
kirjutame alla
hävitame
vaimse vägivalla

nendele kes
õigustest on ilma
tundes teades
loome uue ilma

kotkas laskus
peagi laskub lohe
iPhone taskus
teatab sellest kohe

Kalamaja
mitte Merivälja
kui on vaja
lase veri välja

Aule luulel pole ju viga, aga kas toimetajate lauale on jõudnud näiteks Sveta Grigorjeva ja Liina Tammiste värsked kogud? (Peeter Sauter)

KUIDAS MINUST EI SAANUD GRIGORJEVAT

Mu rahvus: (mõlemalt poolt) eestlane
ja sugu: mees.
Ma mäletan, mismoodi oli
Eesti NSV‑s.

Mu gf on brünett.
Mu nimes pole ühtki g‑d.

Ma võtan suhu
ainult toitu,
jooki,
ravimeid
ja keelt.

Mind pole pandud Eestis alatasa
ühte patta.

Ei vihka kedagi. Ei ime midagi.

Ja väljendan end pigem tantsimata.

Ja enda getominevikust
ei kirjuta ma teile ridagi.